Kuidas “suur juht” end ise oma pisikesse kindlusse kinni müüris ja sealt telegramme saadab

Kaader Edgar Savisaare 2011. aasta videopäevikust.
Kaader Edgar Savisaare 2011. aasta videopäevikust.

Keskerakonna 1085 delegaati kogunevad täna Paidessse E-Piima spordihalli kongressile, et muuhulgas valida erakonnale uus esimees. Kuigi kandidaate on viis – Peeter Ernits, Heimar Lenk, Jüri Ratas, Yana Toom ja Marika Tuus-Laul –, teevad  delegaadid lõpliku valiku Yana Toomi ja Jüri Ratase vahel, nagu eile korraldatud pressikonverentsil ka mainiti.

Teised olevat Savisaare toetuskandidaadid, kellel tavalise kongressi delegaadina ei oleks võimalust kõnepulti saada, kuid kandideerides saavad nad enne delegaatide hääletama asumist saalisolijaile ja avalikkusele oma sõnumi edastada.

Edgar Savisaar teatas eile Facebookis, nagu tal on viimasel ajal kombeks oma valijate ja avalikkusega suhelda, et loobub kandideerimast ega osale tänasel kongressil. Samamoodi ei ilmunud ta kohale ka eilsele pressikonverentsile, kus ajakirjanike küsimustele vastasid Yana Toom ja Oudekki Loone ning kus selgus veel enne Savisaare teadet Facebookis, et mees ei kandideeri. Yana Toom oli enesekindel, otsekohene ja julge ning näitas, et temas on juhiomadused olemas.

“Ma ei soovi Keskerakonna kongressi farsiks muuta, seega ei näe võimalust homme osaleda,” teatas Savisaar pärast pressikonverentsi.

Endine keskerakondlane Ain Seppik rääkis eile Postimehele, et Savisaare otsust kongressil mitte kandideerida oli oodata, sest Savisaar kaotama ei lähe. Otsust kongressile isegi mitte kohale minna pidas Seppik aga lugupidamatuse avalduseks oma enda erakonna liikmete vastu. “See on minu jaoks kummaline, aga Edgar Savisaart ja tema suhteliselt pahurat ja keerukat iseloomu arvestades loomulik. Ta ei taha seda näha ega kuulda, kuidas ta kaotab,” ütles Seppik.

On tähelepanuväärne, et nii pika poliitilise kogemusega ning paksust ja vedelast läbi käinud mehel ei ole isegi niipalju julgust, et tulla inimeste ette ning anda oma otsustest teada. Eile pidid tema eest rääkima Toom ja Loone ning ka täna loeb veel viimast päeva esimeheametis oleva Savisaare poliitilise ettekande ette Yana Toom. Ei teagi Eesti või maailma poliitikas sellist juhtumit, et erakonna juht ei osaleks kongressil, mis on erakonna tuleviku seisukohalt määrava tähtsusega.

Mees, kes peaaegu igas oma postituses räägib vankumatust võitlusest ja kuidas ta ei kavatse poliitikust lahkuda, peidab ennast probleemide ilmnemisel koduseinte vahele, pole juht, kelle järgi saaksid poolehoidjad sedasama vankumatut võitlust jätkata. Keskerakonna kongressi delegaatide hulgas on kindlasti neid, kes Savisaare võitlusvaimu veel usuvad, aga miks peaksid nad kongressil tema leeri esindajat pooldama, kui veel tänaseni erakonna juhiks olev mees ei pea vajalikuks isegi mitte kohale ilmuda ja isiklikult veenda inimesi Toomi poolt hääletama? Kui Savisaar ei usu enam enda edusse, siis kuidas ta saab uskuda, et Toom saab esimeheks? Oma peitusemänguga annab Savisaar selge sõnumi, et tema ja tema leer on kaotanud ning ta ei talu seda kaotust.

Inimeste nõrkused selguvad keerulistes olukordades. Samuti tugevad isikuomadused. Hea juht jääb kriisisituatsioonis juhiks, mitte ei jookse teiste taha peitu ega hakka selja tagant välja piiludes sosistama, miks ta ei saa hea juht olla ja kuidas teised teda kiusavad. Raske on ette kujutada, kuidas seesugune juht oleks oma erakonnaga valitsuses, kus raskused ja probleemid on palju tõsisemad; kus avalikkuse ja vastaste kriitika on palju intensiivsem ja tõsisem kui opositsioonis olevale erakonnale. Kuidas saaks niisugune erakonna juht, nagu Savisaar praegu on, võtta vastutust ja olla mees vastu võtma kriitikat ning sellele ka adekvaatselt vastama? Või oleksid ka siis kriitilises olukorras esiplaanil nõunikud?

Seda me teada ei saa, sest Keskerakond valitsuses pole ja kui kunagi sinna jõuab, pole erakonna ees Edgar Savisaar. Aga see võimalus, et Keskerakond siiski valitsusse jõuab, on pärast tänast kongressi suurem kui kunagi varem pärast ligi 10-aastast opositsiooniperioodi. See on isegi maailma mastaabis erakordne, et nii suure elanike toetusega erakond on 25 tegevusaastast nii pikka aega valitsemist kõrvalt vaadanud.

Meenutuseks: Keskerakond on olnud valitsuses aastal 1995, siis 2002-2003 ning seejärel 2005-2007. Kogu selle perioodi jooksul vaid 46 kuud.

Tsiteerides veelkord Postimeest ja Ain Seppikut:

Küsimusele, kas Savisaare aeg Keskerakonnas on sellega läbi saanud, vastas Seppik, et see sõltub temast endast. “Kui ta jätkab erakonnavastasel teel, mis ju kongressile ilmumata jätmine otseselt on, siis ma arvan, et on küll läbi. Kui ta leiab, et tal on siiski midagi veel anda Keskerakonnale, Keskerakonna poliitikasse ja selle kujundamisse kas nõuandjana või auesimehe positsioonilt, siis mitte, kuid selline otsustamisvabadus ja -võimalus, nagu tal seniajani oli, see on tõesti nüüd lõppenud,” lausus ta.

Seppikul on õigus, aga seda, kuidas üks erakonna juht ise oma tuleviku on rikkunud ja ise ennast oma pisikesse lossi kinni müürinud, on kõhe kõrvalt vaadata.

Savisaar on mitmes oma haigusjärgses postituses toonud ise haiguseteema sisse, ning seda on teinud ka tema poolehoidjad, andes edasi tooni, et Savisaare-vastased süüdistused ja uurimine on alatu ja haige mehe kiusamine. Ilmselt peaks see tekitama inimestes kaastunnet ja ju tekitabki, aga see tekitab ka haletsust, kuidas varem end tugeva juhina näidanud mees poeb kriminaaluurimise ja erakonnas oleva võimuvõitluse eest oma haiguse taha. Kui asi on tervises, siis ole mees, astu oma valijate ette ja ütle julgelt välja: vajan aega paranemiseks ja jään mõneks ajaks kõrvale.

Mida aga tegi Savisaar eelmisel kongressil, kui oleks olnud õige aeg seda öelda? Ta sammus seinast kinni hoides pulti ja teatas, et ei murdu. Napilt jäi ta küll juhiametisse, aga targa inimesena olid ju tallegi, nagu kõigile teistelegi nähtavad märgid, et libedast mäest ilma roomiksaabasteta üles ei roni – saab ainult allapoole libiseda.

“Tuletan teile meelde, et alles aasta tagasi tõusin ma uuesti jalgele, loodan väga, et järgmisel aastal hakkan taas kahel jalal kõndima,” kirjutas Savisaar eile Facebookis.

Kui Savisaar pidas selle all silmas ratastoolist pääsemist, siis soovivad seda talle loomulikult kõik vähegi inimlikkust omavad inimesed, aga kui tema mõte oli laiem ja ta viitas peatsele võimule naasmisele, siis sellele võimalusele oleks võinud aastaid tagasi mõelda, kui veel oli võimalus valitseda nii, et võim käest ei libiseks.

 

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.