Meenutades suvist konverentsi: Viies Muinasjutuvägi keskendus lapse teemale muinasjuttudes

Äsja ilmus ajakirjas Raamatukogu nr 4/2017 Krista Kumbergi artikkel Haapsalu suvisest muinasjutukonverentsist. Seda saab nüüd lugeda ka Läänlasest.


Krista Kumberg
Lääne maakonna keskraamatukogu lasteosakonna bibliograaf

1. juunil Haapsalus aset leidnud muinasjutukonverents astus laste- ja noortekultuurile pühendatud teema-aastaga ühte jalga ja kandis pealkirja “Lugudega kasvame suureks”.

Oli ja on madala mere ääres üks linn. Nagu igal korralikul linnal, nii on ka sellel linnapea. Ükskord sai ta kuulda, et tema valdustes kasvab üks imelik lill, mis õitseb üle aasta. Läks seda vaatama. Nägi, et lillel oli juba seemnekõder ka küljes, millest lendas muinasjututerasid laias kaares üle terve kuningriigi. Hakkas selle haruldase lille eest hoolt kandma.

Selliste sõnadega juhatas Anti Kammiste, kui oli sulatanud publiku südamed Raimond Valgre laulu Muinaslugu muusikas esitusega, sisse Haapsalu linnapea Urmas Suklese tervituse muinasjutukonverentsi külalistele ja päev võis alata. Esmalt heideti põgus pilk Muinasjutuväe ajalukku.

Ühel heal päeval hakanud muinasjutukonverents mõtlema, et kui vana ta õigupoolest on. Oma sünniaastat ta teadis – see oli 2009. Talle pandi nimeks Muinasjutuvägi, kutsuti Haapsallu muinasjutuusku vadereid meilt ja mujalt. Rõõmus koosviibimine kestis kaks päeva jutti ja oleks kestnud kauemgi, kui bussid, lennukid ja laevad poleks kalleid külalisi ära viinud.

Ilmarahvas ei uskunud, et kogu ettevõtmine ongi täiskasvanutele. Et saalis ei istugi lapsed ja neile ei räägitagi päev otsa muinasjutte. Et kogu jutt käib muinasjutu ümber, meelde tuletamaks lugude väekust ja kestmist, nende elujõudu ja põlist tarkust. Vägi särtsus ja särises ja tegi ristivanemad ülemeelikuks – nood hakanud Haapsalut Eesti muinasjutupealinnaks kutsuma. Teine Muinasjutuvägi „Loovus läbi muinasjuttude“ toimus 2011. aastal ja võttis fookusesse vanadest lugudest inspiratsiooni saanud valdkonnad. Kolmandat korda saadi Haapsalus kokku aastal 2013 ja keskenduti teemale „Jutusta mulle üks lugu!“. Aastal 2015 toimunud konverents „Vii mind vikerkaare pääle“ keskendus Haapsalus elanud luuletaja Ernst Enno loomingule, millest leiab muinasjutulist nii mudilane kui täiskasvanu.

Niisiis, olles kaheksa-aastane, on konverents nüüdseks toimunud viiel korral. Korraldajate rõõmuks huvilisi mitte üksnes ei jätku, vaid neid tuleb juurde ja pealegi väga erinevatelt elualadelt: välja on kujunenud püsisõprade ring, kelle jaoks konverents on meeldivaks kohtumispaigaks mõttekaaslastega. Kaks viimast konverentsi kinnitavad, et üritus ei pea olema ilmtingimata rahvusvaheline, et olla huvitav. Samas… ehk oleks varsti jälle hea Haapsalu vaiksesse lahesoppi pisut värsket veevoolu tuua ja kuulata, mida naabrid muinasjutuvallas arvavad ja teevad.

Selleaastase Muinasjutuväe ettekannetes vaadeldi last muinasjutus ja jutte, mis last ümbritsevad. Kokku tulid lugemise juhid: lapsevanemad, pedagoogid, raamatukoguhoidjad, huvijuhid ja kõik teised huvilised, kellele lastekultuur korda läheb, kes sellega tegelevad, kes peavad muinaslugusid tähtsaks ja on võtnud nende edasikandmise ja vahendamise oma südameasjaks. Neid oli kõikjalt Eestist kokku tulnud rõõmustavalt rohkesti – 111. Postimehe veebiülekande vahendusel jälgis toimuvat 344 silmapaari.

Sisukatele ettekannetele lisaks oli programmis ka etteasteid laste tantsu-, võimlemis- ja näitemänguseltskondadelt. Nii esitasid T-Stuudio tantsijad pisukesed tantsuetendused Kuu peale ja Viimane münt, Väikesed Võimlejad Sügise ootuse ja Läänemaa Ühisgümnaasiumi noored etendasid loo Bella vita. Võiks küsida, miks konverentsi programmis sääraseid asju esitada? Esiteks aitab see järgmise ettekande jaoks kuulajate meeli puhastada nagu sõõm vett kange espresso vahele. Teiseks ei suutnud korraldajad kiusatusele vastu panna ja soovisid mujalt tulnutele näidata, kui muinasjutuliselt andekaid lapsi ja noori on Haapsalus!

Üheks päevaks ehtis kultuurikeskuse seinu Eesti Lastekirjanduse Keskuse vahendusel saadud illustratsiooninäitus Aken muinasjutumaailma, millel sai näha vendade Grimmide ja Charles Perrault’ muinasjuttudele loodud pilte. Uskumatu, kui mitmel erineval moel võib kujutada Sinihabeme ja Punamütsikese lugu – õõvastavast koomiliseni!

Ettekannetes olid teooria ja praktika käsikäes, samuti akadeemilisus ja loomingulisus. Parimas mõttes kõige konverentsilikuma ettekandega esines Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse dotsent Ave Mattheus. Muinasjutumustreid Eesti laste- ja noortekirjanduses tõestas veenvalt, et kaasaegsel noortekal ja igivanal muinaslool on rohkem ühist, kui arvata oskaks.

Mõlemal puhul asub tegelane teele, eesmärgiks võib olla koht, aga ka eneseleidmine. Mõlemal puhul leidub toetajaid ja vaenajaid. Tema teel on ohtralt takistusi ja kiusatusi, mida võita – vahet pole, kas mesijutuga hunt või meelemürke pakkuv sõber. Sageli on noortekirjanduse tegelane skemaatiline nagu rahvajuttude vaenelaps või kolmas vend või karjapoiss. Nii laste- ja noortekirjanduses kui ka muinasjuttudes on reaaleluline sageli põimunud fantastilisega ning teemaks hea ja kurja võitlus. Kokkupuutepunkte kahe tekstikorpuse vahel leidub veelgi. Mattheus võttis aluseks Vladimir Proppi Muinasjutu morfoloogia (1928) ja analüüsis sellest lähtuvalt noortejutte. Kahju vaid, et aega napiks jäi.

Seevastu Soome raamatukoguhoidja Elo Lammi keksas saali jänesekostüümis – nina-vurrude-kõrvade ja sabaga. Oma etteastumises Elustuv pildiraamat ta mitte üksnes ei rääkinud, kuidas lastele muinasjutte vestab, vaid ka näitas seda. Lammi on tegelikult eestlane ja Helsingi Pasila raamatukogu töötajana tutvustab ta soome lastele peamiselt eesti lastekirjandust – neid lugusid, millega tema suureks kasvas.

Eriti südamelähedased on talle jänesejutud. Eks ole ju jäneski muinasjuttudes nagu laps – kõige väetim, kaitsetum ja… mõnikord kõige vapram. Raamatukoguhoidja südame pani soojalt põksuma tõik, et Lammi peab oluliseks igal etendusel kaasata raamatut – lugeda sealt, näidata pilte. Ta on lapsed sellega nii ära harjutanud, et kord, kui ta kogu esinemise jooksul raamatut kordagi käes ei hoidnud, nõudsid lapsed – aga kuhu raamat jäi?!

Folklorist Risto Järve ettekanne kandis pealkirja Laps kui teelahkmel (ime)muinasjututegelane. Alustas ta vene muinasjuttudest tuntud valikutega teeristil – ühele poole minnes saad justkui valida ühe saatuse, teisele poole minnes teise. Sageli on mõlemad valikud halvad, sageli peitub näiliselt halvema valiku taga hea õnn. Silmaga nähtava ja käega katsutava teeraja valimise kõrval aga võtavad muinaslugude tegelased pidevalt vastu seesmisi otsuseid, on seesmiselt teelahkmel. Laps, kes juttu kuulab või loeb, teeb need valikud kaasa, mõtleb kaasa ja… kasvab.

Milliseid lugusid lugev laps ise kokku monteerib, sellest rääkis tõlkija ning ajakirja Täheke toimetaja Ilona Martson ettekandes Eesti laste jubejutud – kaasaja muinaslood. Nimelt on Täheke juba aastaid korraldanud jubejuttude võistlusi, sellest küll ka loobuda püüdnud, kuid publiku tungival nõudmisel taas ette võtnud ja välja kuulutanud. Lapse jaoks ei ole vahet kaasaegse muinasloo ja rahvajutu vahel, autoriga ning autorita muinasjutu vahel. Ta konstrueerib oma lugusid loetu, telerist nähtu, suurtelt kuuldu ja isegi uudistest nopitu põhjal.

Martson peab jubejutte üheks loomingulisemaks ja elujõulisemaks žanriks üldse. Ta pikkis oma ettekannet ohtrate näidetega võistlusele saabunud juttudest ja avas nende abil tänapäeva laste hirmumaailma tagamaid. Jutuvõistlusele laekunud tööde põhjal on Martson koos kirjastusega Tänapäev andnud välja kaks kogumikku – Eesti lapse jubejutud (2008) ja Rohelise limakolli kättemaks: Eesti lapse uued jubejutud (2016). Mis muud, kui et ju siis oma (ala)teadlike hirmude väljakirjutamine aitab lapsel kasvada.

Raamatukoguhoidja (ja siinkirjutaja) Krista Kumberg tegi muinasjuttepidi väikese huvireisi, et selgeks saada, kuidas suhtub muinasjutt lapsesse: lapse saamisesse ja mittesaamisesse, lapsest lahtisaamisse. Maailmas pole midagi muutunud – ka tänapäeval on nii nagu ammustel aegadel: kes last väga soovivad, need seda pahatihti ei saa ja kellel lapsukest ilmtingimata vaja poleks, saab neid igal aastal ühe juurde. Ettekanne Laps muinasjutus – eesmärk, võimalus, vahend jõudis sinnamaani, et muinasjutus pole lapseealine olla sugugi ohutu. Enne suureks saamist on kerge surma saada, koguni oma pereliikme käe läbi. Mõnikord ajendatuna majanduslikest põhjustest (Hans ja Grete, Pöialpoiss), mõnikord kadedusest (arvukad võõrasema-lood, sealhulgas kõigile tuntud Lumivalgeke), mõnikord aga põhjendamatust julmusest (Muinasjutt kadakast). Lapse puhul soovitavad muinaslood mitte vaadata lapse välimust: pöidlapikkune ja siilikujuline poeg võivad vanematele ohtralt õnnistust tuua. Last soovides ei soovita vanad lood teda aga kunstlikust materjalist nagu savi või puu meisterdada: hingetud-arutud olevused ei too head ei vanematele ega kogukonnale (Pottsepa poeg). Pahatihti soovivad pahalased enesele inimlast (kas menüü rikastamiseks või tarkuste pärijaks), pahatihti pannakse tulevane lapsevanem tõotuse andmisega proovile. Nii lubatakse oma võsuke priitahtlikult heategijale. Laps muinasjutus on sageli jutuvestjale vanade tarkuste edasiandmise vahendiks.

Konverentsil lubasid oma loomingulisse keedupotti kiigata kaks kirjanikku – Lauri Sommer ja Indrek Koff. Mõlemal värskelt ilmunud raamatud, mis pole lastele, aga on muinasjutumad kui muinasjutt ise. Kuidas suured mehed on sinnamaani kasvanud? Küllap muinasjutte lugedes ja kuulates, mis muud. Sellealast asjatundlikkust kumab mõlema mehe vastsetest teostest. Lauri Sommer rääkis ettekandes Juttude muutuvast tõetundest, millised on Lugusid lõunast allikad, lõuna-lugude lätted ja eripärad. Need on keerulisemad kui näivad. Tegemist pole üksüheselt kirja pandud lindistustega. Midagi on kuuldud vanaisalt, midagi veel kusagilt ja peoga omalt poolt vürtsi ja kaneeli lisatud. Kusagil aimub midagi eeter…likku… Lõuna rikas lugudemaailm ei lase ennast kergesti kaante vahele kinni panna, ilmarahvale ette anda. Selleks peab Sommer olema.

Indrek Koff pani oma ettekandele pealkirjaks Muinasjutt teeb inimese, kes teeb muinasjutu, mis… . See on nagu madu Põhjala müütidest, kes oma saba suus hoiab ja katkematu ringi moodustab. Mis juhtub, kui inimene ja muinasjutt kohtuvad? Kirjaniku raskesti määratletavasse žanrisse kuuluv Saja rahva lood võtab kokku muinasjuttude pealkirjad, sisud (äratundmisrõõm) ja lisab nendele ootamatu vaatenurga (ohoo-elamus). Oma sidet ja suhet muinasjuttudesse arutleval viisil esitades jõudis ta, nagu teisedki ettekandjad, muinaslugude tähtsuse ja kestmise juurde.

Ükski muinasjutukonverents pole hakkama saanud ilma jutuvestja Piret Pääri etteastumiseta. Nii oli ka seekord õnn kuulata tema lugusid, mäletamisi ja mõtisklemisi teemal Muinasjutu tähendus tänapäeval. Pole kahtlustki, et lapsed naudivad muinasjutte. Aga täiskasvanud? Kuidas nemad jutustajana ja lugejana muinasjutte väärtustavad? Kas nad tunnetavad põneva sündmustiku taga suuremat ja sügavamat tähendust? Õhku jäi küsimus, miks teatakse (ja loetakse-jutustatakse) vendade Grimmide rahvusvaheliselt levinud muinasjutte ja ei teata üldse eesti omi lugusid? Lõpuks viskas jutuvestja publikusse küsimuse, millele ta kardab vastust saada. Et kas ainult temale üksi tundub, et ekraanide taga veedetud aeg neelab ja kustutab lastest midagi väga olulist?

Lõpetuseks tundus, et päev oli lühike, ettekanded lühikesed ja kahju laiali minna, aga tuli minna, sest muidu ei saaks uuesti tulla. Mida paremat võis Muinasjutuvägi päeva lõpus veel tahta!

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.